Kui lennureisi esimesed kuus tundi olid veel kuidagi talutavad ning möödusid linnutiivul, siis sealt edasi hakkas asi kiiresti allamäge veerema. Asi algas meie otsas väänlevate kaasreisijatega ning tipnes reisi lõpuks tungiva vajadusega viskuda vahekäiku pikali, kuid kuna seda võimalust meil polnud, siis meie Kolgata tee jätkus.
Tohutu kultuurišoki asemel ootas meid kuuma Bangkokki saabudes ees hoopis modernne ja läänelik lennujaam. Olles lennujaama turismiinfost kokku krabanud kõikvõimalikku materjali kõikvõimalikes keeltes, asusime taksojahile. Läks aga nii, et osutusime jahimeeste asemel hoopis saakloomadeks…
Erkroosa taksoga linna poole vurades, kõrvu lukustamas tai-inglisekeelne vadin ja arusaamatud naerupahvakud, meenutas nähtu üllatuslikult lõuna Türgit (vahest pisut lopsakam). Teeäärsest rohelusest välja piiluvate väikeste osmikute vahele olid pikitud üksikud, kuid see-eest suursugused, üle kullatud pühakojad. Päriselt linna jõudes jäi ehmunud pilk pidama hirmsatel tumedatel juhtmepundaredel ja lõputuna näivatel liinirägastikel, justkui oleks ämblik Shelob (Sõrmuste Isand) eelmisel ööl usinalt üle Bangkoki tänavate vihtunud.
Oma lõputute kodinamägedega viimaks Khaosan Roadile jõudes oli peamiseks märksõnaks VALU! Esimene seljakotirännak üle pika aja päädis kõverate selgade ja veel kõveramate põlvedega. Khaosan Roadil tundsime end juba esimesest hetkest väga koduselt- selgus, et on ka teisi, kes arvavad, et päise päeva ajal on täiesti normaalne pidžaamapükstes mööda tänavaid ringi lasta. Tüüpkhaosanroadlane on seega noor valge erksavärviline ja kannab seljas kogu oma elamist (Ääremärkus: kenasid musklis kutte siin jagub…), seega sobime siia kui valatult.
D&D Inn…
D&D Innil on kaks nägu.
D&D Inn kui luksuslik öömaja vanalinnas
Lisaks kõikjal levivale tasuta wifile ootas meid ees ka luksuslik katusebassein, millest ööpimeduses avanes suurepärane vaade kuldselt säravatele templitele ja Bangkoki vanalinnale, mille energiast pulbitsevas keskmes hotell ka ise asub. Vaatamata Khaosan Roadi lärmakale ööelule valitseb meie toas kosutav vaikus: aken avaneb nimelt hotelli sisehoovi, kus on lopsakas palmisalu ja, mida ääristavad suursugused sammaskäigud.
Kui me teatasime Eliisile, et meil pole võimalik oma õhtust vestlust temaga jätkata, sest oleme tormamas öisesse, kuid jätkuvalt paradiislikult kuuma katusebasseini,
saabus järgnev teade.
D&D Inn kui odav backpackerite öömaja
Juba taksost maha astudes tervitas meid tänaval üpriski terav hais, mis ka edaspidi end aegajalt meelde tuletas.
Teel taksost hotelli püüavad sind rajalt maha võtta kõiksugu karvased ja sulelised- kes kutsub ostma, kes jooma, kes uude taksosse. Hotelli sisenedes tervitas meid päriselu meesrapunzel, kelle maani ulatuvad rastakiharad võiksid talle hõlpsalt raha sisse tuua inimluuana.
Administratsiooni poole astudes saime oma lõhnapaletti täiendada uue aroomiga- rajalt tahtis maha võtta kange lakiving. Lift astudes saime uue üllatuse osalisteks: käimas on rekonstrueerimistööd, millele me liftist välja astudes kohe ka kinnitust saime, kuna avaneva pildi jaoks sõnu ei leidu,
siis vaadake ise.
Peale pingsaid otsinguid ja administratsiooniga konsulteerimist avastasime oma toa ainsa pistikupesa, millele pääseb ligi vaid osavaim iluvõimleja- see oli peitunud liigutamatu öökapi tagumisse seina.
Rampväsinuna voodisse langedes…
ei osanud me aga oodatagi, et kolme tunni pärast ärgates ja mobiiliekraanilt roheliselt vastusiravat number seitset nähes võiks tekkida kahtlus, et tegu polegi hommikuga. Saades selgust, et tegu oli siiski veel õhtuga (ja mitte järgmise õhtuga) otsustasime sukelduda Bangkoki ööellu.
Me ei suutnud vastu panna tungivale soovile hakata kohe kaupa kokku krahmama: ostukorvist võis leida nii kirkaid bikiine, idamaiseid ehteid ning miniatuurseid kujukesi. Esmase šoppingutuhina vaibudes meenus, et päeva jooksul pole just eriti palju söödud, seega siirdusime kohe kõige ekstreemsema leti poole. Kui Kadri oli oma esimesest ehmatavast kohtumisest fritüüritud tarantliga üle saanud, asusime maiustama kohalike delikatessidega,
millele järgnes ka märksa harjumuspärasem eine.
Õhtut vürtsitasid ka kohtumised juba Tallinnast tuttavate suhtlusaltite briti poissmeestega, kes soovisid meiega lahkelt jagada oma ämbrikokteile (Tais väga populaarne peojook) ning meie suundusime edasi Khao Sani rütmikasse suminasse…
