Category Archives: Uncategorized

Khao Sok. III päev.

Olles pidevast varakult ärkamisest ja tohututest seiklustest tõeliselt väsinud, otsustasime, et käes on see päev, kus me endale äratust ei panegi. Asi lõppes aga sellega, et hea une asemel ärkasime iga natukese aja tagant.

Kuna käes oli meie viimane päev Khao Sokis, otsustasime ära teha ka ahvituuri, mis pidi Smiley Bungalow külastajatele tasuta olema. Asja uurima asudes selgus, et kuna autojuhti pole võtta, siis ka tuur jääb seekord tegemata.

Paistis, et meie viimane päev pidi tulema vaikne ja rahulik. Suundusime taas tuttava Kh
ao Sok County Baari poole, kus istus ees juba tuttav seltskond Belgiast (tundus, et nad ei olegi kogu oma Khao Sokis oleku aja sealt lahkunud), et võtta paar värskendavat jooki. Peale veel mõningaid sööste vihmavalangute vahel suundusime tagasi oma puuonni.20140915_161103

Õhtusöögiks tõttasime uut söögikohta otsima, peale pikka valimisprotsessi jäi meie pilk pidama ühel rohelusse mattunud ning värviliste tuledega ehitud restoranil.

SDC10455

Astusime sisse ning istusime meelepärasesse lauda, peale menüüde uurimist juhtis Kadri Triinu tähelepanu tema seljataga rippuvale huvitavale laternale. Kui Triin oli vaevalt pead pööranud, et antud kunsttükki uurida nägi ta aga veelgi intrigeerivamat meistriteost. Tulemus- tõeline hirmukangestus. Teatades resoluutselt, et siin me enam istuda ei saa, asus Triin kiirelt lauast eemalduma, krahmates kaasa ka kõik talle kuuluva. Kadrilgi ei kulunud enam kaua, et pilk fokusseerida laterna kõrvale meisterdatud ämblikuvõrgul. Juba uues lauas istudes ja õhtusöögi kallal maiustades,

SDC10446

ei saanud Triin, kes konstantselt ämblikuvõrgul silma peal hoidis, aru, kuidas vana arahofoob Kadri asja nii rahulikult võtab. Alles siis, kui Triin Kadri liistule võttis, sai selgus majja. Lühinägelik Kadri ei olnud kunsttüki hirmsaimat detaili tabanudki. Nägi ta ju üksnes võrku, aga mitte selle keskel varitsevat, tohutu rohelise kere ja pikkade mustade jalgadega, ämblikuonu.

SDC10449

SDC10452

Õhtune ehmatus eskaleerus aga öiseks närvivapustuseks.

Triin ärkas keset ööd ootamatult selle peale, et Kadri oli asunud oma voodist ülihelikiirusel lahkuma otsides paaniliselt väljapääsu oma sääsevõrgupuntrast. Selleks ajaks, kui ta jalgade madinal toa teise otsa jõudis ja lambi sirama virutas, oli Triin juba täielikult ärkvel. Esimese küsimuse peale, mis toimub, vastust ei tulnud. Kadri vaid seisis, vahel imelikult kohapeal tammudes, ning tõi suule surutud käe alt kuuldavale ebainimlikke häälitsusi. Olles küsimust korduvalt korranud, oli näha, et suud küll maigutati, kuid midagi artikuleeritut sealt ei väljunud. Taoline seisund kestis oma mitu minutit ja Triin hakkas juba ärrituma. Lõpuks suutis Kadri aga paanilise õhuahmimise vahel olukorda selgust tuua. Väriseva näpuga oma voodi poole vehkides, teatas ta, et talle laskus just näkku frisbee suurune ämblik. „Niidiga tuli laest, otse mulle näkku. See on kuskil seal. Kontrolli, vaata tekkide vahele!“. Peale sügavalt häiritud Triinu pikki otsinguid ja selgitusi, et tegu oli üksnes unenäoga, nõustus Kadri voodisse naasma. Enne uinumist kuulis Triin veel Kadri nutuseguseid nuukseid. Jõudnud vaevalt uinuda, äratati Triin küsimusega „Tohin ma täna öösel sinu voodis magada?“. Viimasest Triin aga kategooriliselt keeldus ja teatas küllaltki kurjalt, et see oli vaid uni ning nüüd tuleb kohe magama jääda.

Khao Sok. II päev.

Taaskord öises pimeduses kohaliku Minimart-i ees vihmavangis istudes oli meile seltsiks kohalik ülisõbralik mustakarvaline kutsa, kes vahte-vahel end ise poes teenindamas käis. Tegelikult on üldse siin loomadele suht kõik lubatud. Tatsavad nad ju rahulikult ringi toitlustusasutuste köökides, poeriiulite vahel ja kundede hotellitubades. Tühja kõhu korral serveerivad nad endale ise lähimast prügikastist või köögisopist meelepäraseid maiuspalu…

Päev algas aga elevusega hinges juba kell 8. Ärevaks muutis meid aga taaskord taevast alla kallav vihmavalang. Oli ju käes hetk alustada uue ja huvitava spordialaga- elerafting (elephant+rafting, sellest aga täpsemalt edaspidi 😉 ). Peale kerget hommikusööki (leidsime veel kotipõhjast mõned Eestist kaasa võetud kiirsupid) asusime ootama oma autojuhti, kes pidi meid sõidutama elevandilaagrisse. Teel tuli pilve tagant välja aga päikegi ja nii saime rahuliku südamega imetleda teeääres lokkavat rohelust.

Elevant on Tai kultuuris ja kunstis kesksel kohal. Budismis sümboliseerib elevant sageli lahkust ja heatahtlikust, kuid ka raevukat jõudu. Brahmanismis on au sees elevandi pea ja inimkehaga jumal Ganesha. Hinnanguliselt on tänaseks langenud kodustatud elevantide arv 100 000-lt 1980.aastal vaid 2700-ni. Paljuski tõi selle kaasa metsaraie keelustamine ja elevantide n.ö töötuks jäämine, siiski on nüüdseks turismi areng aidanud elevantide arvukust stabiliseerida (üle poole Tai kodustatud elevantidest töötavad turismisektoris). Metsikute elevantide arvukus on hinnanguliselt vaid 2000-3000 isendit, seetõttu on nad kantud ka ohustatud liikide nimekirja. Kuna on leitud, et kodustatud elevandid saavad loodusesse lastes üpriski hästi hakkama, nähakse neis suurt potentsiaali liigi säilitamises.

Laagrisse jõudes juhatati meid kohe kõrgemal asuvasse pealelaadimispunkti, kus asusime ootama oma sõiduvahendit. Õige pea hakkas mööda teed meie poole tatsama üks suur isaelevant, punane rakendis seljas.

20140914_092737

Elevant pargitud, asusime ootama juhtnööre, kuidas selga ronida, oma suurusele vaatamata on tegemist õrnade ja graatsiliste loomadega ning meie kartsime oma pisikeste jalgadega talle peale astudes haiget teha, peremehe julgustusel ronisime aga lõpuks siiski punasesse rakendisse. Sõit, mis alguses tundus küllaltki ebakindel, muutus pikapeale meeldivaks, uinutades meie valvsuse. Matka jätkudes jõudsime aga jõeni, mida mööda meie edasine teekond kulgema pidi.

20140914_094553 20140914_095637

Õige pea anti meile võimalus ronida elevandi kaelale, esimesena sai selle elamuse osaliseks Kadri.

20140914_093935 20140914_094436

(Tulles nüüd tagasi eleraftingu juurde) Kärestikuline jõgi pakkus meile palju närvikõdi, tundus ju võimatu, et elevandi suurune savannitasandikega harjunud toekas loom suudab üles ronida nii järskudest märgadest kaljunukkidest trotsides samal ajal vihmaperioodi mäslevat jõevoolu. Hoopis hulluks muutus asi siis, kui selgus, et elevandil tuleb sama teed mööda ka tagasi laskuda, sel korral eesistujaks Triin.

20140914_102056

Ähkides ja puhkides (ähkijateks-puhkijateks olime meie, mitte elevant) asusime laskumisele, mis tundus kordades hullem kui kõigist nendest nukkidest üles ronimine. Tagasi laagrisse jõudes pakuti meile võimalust oma elevanti ka pisut banaanidega kostitada. Aplalt londiga meie kätest banaane haarates ei jõudnud me temaga sammugi pidada.

20140914_102750

20140914_102826

20140914_102800

NB! Elevandimatkale soovitame kindlasti jalga panna paksemad püksid, sest uskuge või mitte- elevant torgib (õigemini tema üksikud karvakesed).

Kindlasti oli tegu ühe meie elu kõige armsama ja meeldejäävama kogemusega, mida julgeksime soovitada kõigile teile.

Tagasiteel vaatasime ära ka kohalikus mõistes tagasihoidliku kosekese ja seal kandis ringipatseeriva ahvikese.

20140914_105303 20140914_104919

…Meie jääme nüüd teist siia saju lõppu ootama, et viimaks pääseda taas oma hubasesse bungalowsse.

Khao Sok. I päev.

Surat Thanisse jõudsime 13. septembri varahommikul. Rong pidi jõudma küll juba 6.30, kuid nagu Tais kombeks, on igasugused ajalised määratlused pigem illustratiivse tähendusega. Pikk öine rongisõit, seekord 2 klassi toolides, oli küllaltki sündmustevaene, kuid seda kirkamatena paistsid need üksikud maiuspalad.

20140912_175126

Esiteks, juba varasemalt tuttavad mittesulguvad aknad, mis olid, vaatamata sisse vihisevale tuulele ja troopilisele vihmale, valla ka kogu ligi 13 tunnise reisi. Kuigi ilm muutus mägede poole liikudes kergelt jahedamaks, asusid inimesed siiski agaralt klõpsutama laes uhavate ventilaatorite nuppe, et neile veelgi hoogu lisada. Vaatamata peale kuhjatud riidehunnikutele oli Kadril rongist maha astudes hääl läinud.

20140912_234620

Reisi tõeliseks tähtsündmuseks oli muidugi aga vetsukülastus, mida nii pikal sõidul kuidagi edasi lükata ei andnud. Suhtusime vetsukülastusse oma varasemate kogemuste põhjal üpriski ettevaatlikult, arutasime asja enne pikalt ja inspekteerisime eelnevate kundede grimasse. Lõpuks oli aga käes ka meie kord. Oh „üllatust“, tegemist ei olnud euroopa stiilis tualetiga, aga pole hullu, oleme sellise asjaga ka varem kokku puutunud. Olukorra tegi keeruliseks asjaolu, et pott oli ise põlvekõrgune, katsu sa selle libeda asja otsas kindlalt kükakil püsida, püksid rebadel, rong igas suunas põrkamas. Otsustasime ohutuse mõttes selle terve rulli vetsupaberiga vooderdada (1 rull näkku), et ajada asi ära eurooplasele harjumuspäraselt. Liikudes edasi järgmise etapi-kätepesu, juurde sattusime silmitsi järgmise kurioosumiga. Kraanikausil puudus äravool (kraanikausil endal oli see küll olemas, aga puudus seda kogu ülejäänud kanalisatsioonisüsteemiga ühendav vahelüli), kätepesuvesi väljus rõõmsal vulinal mööda voolikut otse põrandale pritsideks jalgu jääjad „mõnusalt“ märjaks. Selleks, et ikka kogu põrand ujuks oli äravooluava kraanikausi vastasseinas.

P.S. Kadril õnnestus saatust trotsides ning rongiaknaga võideldes osavalt fileerida oma nimetissõrm. Ootamatult hakkas Kadri valust niutsuma ja ussikombel akna vahel väänlema. Saamata aru milles on probleem ei asunud ka Triin teda abistama, vaid jälgis kogu vaatemängu hämmeldunud silmil.

20140912_234604

Kangete ja unistena jõudsime lõpuks esimesse vahepeatusse, Surat Thanisse. Asusime kiirelt otsima bussipeatust, üritades kõrvale põigelda paljudest „reisikorraldajatest“, kes soovisid tungivalt teada, kuhu me teel oleme ja, mida nad meile kõike pakkuda saaksid. Õnneks olime teinud ära korraliku kodutöö ja oskasime end nende sahkerdajate eest hoida. Suundusime kindal sammul kohaliku bussipeatuse poole ja lunastasime rahulikult külamehelt 120 bahti eest bussipiletid Khao Sokki. Sõit kestis 2,5 tundi ning järgmises peatuses oli meil vastas juba Smiley Bungalowde autojuht.

Khao Soki rahvuspark (asutatud 1980) asub Bangkokist üsna kaugel lõunas. Rahvuspark katab 739 km² suuruse maa-ala, kaitstes Lõuna Tai suurimat põlismetsamassiivi, mis on vanem ja liigirohkem kui Amazonase vihmamets. Park laiub lubjakivist mäeahelikul, mille tõttu on antud piirkond Tai sademeterohkeim (aastane sademetehulk 3500mm). Aprillist kuni detsembrini valitseb siin vihmaperiood ning meie sattusime siia just vihmaperioodi kõige märjemalt ajal. Pidevast tugevast vihmast tingitud erosioon on loonud siia ka märkimisväärse karstiala.

Peale niigi väsitavat reisi pidime pakikandja puudumisel esmalt oma hiiglaslikud kotihunnikud üles vedama järsust ja libedast puutrepist, mis viis meie isiklikku bungalowsse. Seadnud end sisse varesejalgadel seisvasse puuonni, tõttasime ümbruskonda uudistama. Meie ees avanesid lõputud lopsakad vaated vihmametsaga kaetud mägedele ja lubjakivikaljudele ning siinseal vohavatele rambutani- ja mangostanipuudele, mis Tais kasvavad nagu umbrohi. Juba esimesel õhtul asusime oma rõdule ulatuvalt rambutanipuu oksalt vastvalminud vilju noppima. Tüüpilisele lääne turistile kohaselt jätkasime oma range Malarone kuuriga ja asusime kokku ostma erinevaid putukatõrjevahendeid. Nii see õhtu mööduski juba hommikul alanud katkendliku paduvihma ladinas.


20140913_132518
20140913_103139

20140913_095254

20140913_102939

*Tuk-tuki eri.

P.S. Ei saa mainimata jätta tuk-tuki meeste hulljulgust ning taoliste sõiduvahendite läänelikku „turvalisust“.

Seda kolmerattalist sõiduvahendit (tuntud ka kui auto rickshaw, three-wheeler, Samosa, tempo, tuk-tuk, trishaw, autorick, bajaj, rick, tricycle, mototaxi, baby taxi või lapa; Tais kutsutakse seda ka sam-lor, mis kohalikus keeles tähendab kolmerattalist; nimi tuk-tuk tuleb selle sõiduvahendi popsuva mootori imiteerimisest) hakkas Jaapan, kus selle kasutamine lõpetati 1960ndatel, Taisse sisse tooma juba 1934ndast aastast. Tõeline hitt oli aga 1957ndal aastal turule paisatud Daihatsu Midget. Tänapäeval kasutatakse tuk-tukki enamasti arenguriikides ühe peamise linnasõiduvahendina. Masin ise on kolmerattaline ning omab ees kabiini juhi jaoks (tuntud ka kui auto-wallah). Tagant on tuk-tuk üldiselt avatud ning seda katab, kas tekstiilist või metallist katus. Uuematel mudelitel on üldjuhul rooliratta asemel juhtraud ning surumaagaasil töötav mopeediversioon neljataktilisest sisepõlemismootorist (mis iganes see viimane ka pole 😀 ). Igal juhul on tegu siin mail väga populaarse sõiduvahendiga, millesse annab sisse toppida kogu oma elamise ning kuhja otsa lükata veel oma naise ja seitse last.

NB! Tavaliselt lepitakse sihtkohta saamise hind kokku enne tuk-tukki istumist ning alati tasu kaubelda, et et nt 200 THB-st saaks 100 THB-d ning 100 THB-st 50 THB-d.

Bangkok. IV päev. Jõudes pärast kõiki päeva vintsutusi Ayutthayast tagasi Hua Lamphongi keskjaama, võtab meid peale väga südi tuk-tuki mees. Seda, mis järgnes, ei osanud me oma kõige hirmsamateski õudusunenägudes ette näha. Kohalt võeti kiirelt kaapekaga ja juba see pisike sõiduvahend lendas läbi Bangkoki tänavate nagu Aladdini võluvaip. Kõrvulukustava ja pideva tuututamise-piibutamise saatel sõelus-nõelus ta läbi olematute pilude ühest sõidurajast teise, kohati kasutades sõitmiseks vastassuunavööndit, kust vastu vuras tohutu tipptunni autokolonn. Ütleme nii, et Jim Thompsoni majja jõudes tundsime tohutut kergendust sellest erkroosast tuk-tukist välja ronides, kuna meie üheksast elust oli vähemalt üks alles jäetud.

Üldse on Tai, eriti Bangkoki liiklus midagi seninägematut. Teedel on ühes suunas u 3-4 rida, kuid ometi mahuvad autod sinna ära 5-6 reas. Kuid ka siis jääb piisavalt ruumi, et iga autorea vahele mahuks vähemalt üks rida mopeede (neid on siin palju!), jalgrattaid jms sõiduvahendeid; mõnikord mahub sealt läbi vupsama ka oskuslik tuk-tuki mees. Üldiselt ei peeta paljuks ka vastassuunas sõita, kui oma suunas jääb ridu väheks. Kogu tipptunni liiklus koosnebki herilase pesa meenutavast siginast-saginast, kus iga juht üritab oma sõidukiga kiirelt kuskilt läbi lipsata. Oma sõidust ristmikule antakse märku valju tuututamisega, sest millise lolli jaoks need foorid ikka on. Ja lapsed!!! Pisikesed eelkooliealised lapsed või algklasside juntsud istuvad emade selja taga, kinni hoidmisest pole juttugi, vaid mängivad oma nutitelefonides või järavad hommikust moosipontsikut. Ja ka kiiver on siin mail seni tundmatu ja kodustamatu imeloom.

O sancta simplicitas“ hüüdis Jan Hus oma viimased sõnad, saades tuleroaks. Need sõnad on omal kohal ka tänapäeval. Roninud maha sellest erkroosast tuk-tukist, arvasime, et kõige hullem on nähtud, kuid see naiivsus oli nüüd küll petlik. Järgmine tuk-tuki mees, kes meid Jim Thompsoni majast peale korjas, tundus palju normaalsem ning ka tema sõidustiil oli palju rahulikum. Õnnetus ei lasknud end aga kaua oodata. Vaikselt läbi tipptunni lärmaka kihina vurades käis järsku tugev kolakas. Esimesest ehmatusest toibudes, avastasime, et meile oli tagant sisse sõitnud kollane takso. Takso esitulest jooksid peenelt kootud ämblikuvõrku meenutavad mõrad kapoti poole. Meie tuk-tuki mees oli aga ilmselgelt endast väljas, sest ka tema armas sõiduvahend oli viga saanud. Õnneks küll oli tipptunni aeglane liiklus suurema õnnetuse ära hoidnud, kuid õpetuseks oli see siiski. Sõidu jätkudes ning ühe suure ristmiku juures rohelist tuld oodates, haaras tuk-tuki mees järsku pika puust ridva ja asus seda meie silme all demonstratiivselt pooleks murdma, ise elavalt juurde kommenteerides, et eile sõitis mingi rong ühest naisest üle ja naine läks kaheks tükiks.. ning Bangkoki liikluse kirumine jätkus hotellini…

Kõigest hoolimata võib aga tuk-tukki pidada meie üheks lemmiksõiduvahendiks Bangkokis. Esiteks selle odavuse tõttu, teiseks selle palju põnevama vaatenurga tõttu, mille ta linnale annab, ning kolmandaks: mis on mõnusam kui kuumal suvepäeval juukseid sasiv tuuleke.

Bangkok. VI päev.

Hommik. Kl 8.30. Piiks-piiks-piiks. Jälle see ebameeldiv, suisa füüsilist valu põhjustav pinin. Printsiibis peaksime tõusma, et joosta kiirelt üle tänava ning haarata oma Bangkoki viimane hommikusöök. Seda aga ei juhtu. Uni saab meie väsinud kehadest võitu ning me suikume taas magusasse deliiriumilaadsesse unne.

Piiks-piiks-piiks. Seekord on kl 10.00. Selle peale oleme sunnitud siiski tõusma, kuna check-out on D&D INN-is kl 12.00. Möödub mõni hetk ja juba me tormame hullumeelsetena läbi hotelli- ja vannitoa, et haarata kaasa veel viimased kreemipotsikud ja ketsid ning toppida see kirju mass tekstiili jm plastikut enda põhjatutesse kottidesse. (Nagu hiljem selgub, siis Triinu pidžaama on selle hommiku loomulik kadu.)

Administratsioonis oleme punkt kl 12.00 (pärast metsikut galoppi hotelli koridoride keerdkäikudes ja piinlik küll tunnistada, aga oma kompsudega otse koristaja kärusse sissesõitmist). Ning juba me olemegi välja regatud, anname hotelli pagasihoidu oma kohvrid ning suundume üles veel viimast korda katusebasseini nautima ning õhtust rongi ootama.

Bassein võtab meid vastu oma tuntud headuses ning basseini äärde on kogunenud juba paar kena kutti, kelle särasilmad pilguvad meie poole nagu oleks tegu väikse silmakrambiga.

Kl 16.00 võtame veel viimase eine armsaks saanud Greens & Cheese’is ning juba topibki tuk-tuki mees meie kaht metsikult põrsa moodi punniaetud kohvrit, seljakotte, arvuteid ning lõhkemiseni täis ridiküle oma pisikesse sõiduvahendisse. Ja nii see sõit algabki Hua Lamphongi keskjaama poole, et sealt ümber istuda 18.30-sele rongile.

Kl 18.30 vurabki meie rong öisesse pimedusse. Meie eest jooksevad läbi lõputud slummide rägastikud. Kes on see naine, kes rohelises määrdunud kleidis valjuhäälselt karjub ja üritab mingit riisimoodi plönni maha müüa? On tal lapsi? On ta abielus? Või kes on see teismeline tütarlaps, lühikestes rebitud teksades ning mustas nabapluusis, kes nii südikalt poollamaskil auto kapotil oma sõbrannale uusimat klatši edastab? Kes on need inimesed? Mis elusid nad elavad? Suurlinna tuled taamal siramas, läbi selle elu hammasrataste vahele jäänud inimmere kihutades, taban end (Kadri) ühtäkki mõttelt, et selles stseenis on midagi niivõrd romantilist, kauget ja kutsuvat…

Bangkok. V päev.

Damnoen Saduak Floating Market e ujuv turg on saanud oma Taikeelse nimetuse terminist „mugav transport“. Kuna turg ise on avatud üksnes 03.00-11.00, pidime ka sel hommikul juba enne kukke ja koitu ärkama. Õnneks olime seekord aga olnud piisavalt ettenägelikud, et bukkida endale sinna paar päeva varem grupireis.

SDC10287SDC10256

Ujuv turg tegutseb osal 1866. aastal kuningas Rama IV poolt rajatud 32 km pikkusel kanalite süsteemil. Turg ise alustas tegevust aga u aastal 1960. Damnoen Saduaki turul on filmitud tuntud James Bondi film „The Man with the Golden Gun“ (1970) ning Nicolas Cage’i film „Bangkok Dangerous“ (2008).

Turule viis meid väike, kuid mugav, mõnusalt jahedaks konditsioneeritud, kuid kergelt bensiini järgi lehkav, minibuss. Bussi kontingendi moodustasid tüüpilised Khao San Roadi kunded, kelle kustunud nägudest oli näha, et nii varastel hommikutundidel tõusmine pole ette nähtud. Nii see pisike bussike siis vuraski turu poole, täidetud ammuli sui lõõskavate turistidega, justkui laatsaretiauto.

Ujuv turg on kindlasti üks Bangkoki (või olles täpsed, selle ümbruskonna) peamisi tõmbenumbreid. Rohekas-pruunil kanaliveel liuglevad ringi sajad ja tuhanded erksavärvilised paadid, täidetud igasugu imeviljade ja –viguritega. Ühest paadist hõikab vanem tumedama nahaga tai vanatädi, kas me ei sooviks ehk punti beebibanaane; taamal teisest paadist ulatab juba teine tädi kuldseid suussulavat küpseid mangosid, rambutane ja mangostane; kolmandast paadist küünitab välja vanaldane härra, kellelt aeg on suust röövinud küll enamiku hambaid (proteesid ei tundu siin mail just eriti levinud kaup olevat), kes lahkelt pakub isetehtud kookosejäätist. See särav, kirju ja kihav pillerkaar ei laiu üksnes kanaliveel, vaid on oma laiad ning kõikehaaravad kombitsad sirutanud välja ka piki kanaliservi. Lihtne on ära eksida nendes lettide rägastikes, kus pakutakse kõike mõeldavat: alustades erksavärvilistest kottidest ja sallidest ning lõpetades keraamika, müstiliste kujukeste, idamaiste vürtside ning puidust voolitud fallostega. Kuna nähtu kirjeldamiseks napib ükskõik millises keeles sõnadest, siis vaadake parem ise, kui imetabane see koht on!!!

SDC10370SDC10356SDC10353SDC10296SDC10289SDC10248SDC10247SDC10237SDC10339SDC10243SDC10244SDC10373SDC10236SDC10337SDC10268SDC10271SDC10277SDC10266

Peale põhjalikke turuuuringuid ning ussimeestega sõbrustamist,

SDC10250SDC10254

nägi meie tuur ette ka sõitu traditsioonilise Ruea Hang Yao ehk pikksaba paadiga. Paadist avanesid maalilised vaated kohalikele majadele ja hüttidele, mis oleksid justkui värvilise lillevaiba sisse mattunud, ning kookose ja banaaniistandustele, mida vürtsitasid nii mõneski kohas üle pea kasvada tahtvad prügikuhilad.

SDC10414SDC10423SDC1041720140911_110905SDC10394SDC10388SDC10400SDC1039620140911_111459SDC10427SDC10418

Sõit tagasi Bangkokki möödus nagu tulekki: laatsaretiauto täis norskavaid patsiente, otsides oma peadele ja küünarnukkidele vähegi stabiilsemat toetuspunkti, et peale poolunise pilgu heitmist ümbritsevale taas anda unest rasketele silmalaugudele voli end sulgeda, transporditi tagasi reisi alguspunkti.

Kuna päev oli taaskord saanud liigagi varase alguse ning bussi „mugavustele“ vaatamata rammestus meie konte murdis, siis otsustasimegi teha väikese uinaku, mille järel suundusime taaskord tuttavasse peomekasse. Kuigi igal nurgal pakutav „Ping Pong Show, Happy Ending“ tundus küll äärmiselt „kutsuv“, otsustasime siiski märksa konventsionaalsema meelelahutuse kasuks ning sisenesime katusebaari, mille seintelt kajas vastu juba live-muusika (muuseas seda ei juhtu siinsetes baarides just liiga tihti). Kokteilid mekitud, Malarone sisse võetud ning kodustega „kiirelt“ Skype disfunktsioneerimise põhjuseid taga aetud, suundusime taas peomöllust rõkkavasse öösse. Seekord ei lasknud aga järgmine atraktsioon end kaua oodata. Juba mitu päeva oli meie tähelepanu püüdnud tohutu plejaad erksavärvilisi lamamistoole, millel lesisid laisalt joobnud ning päevasest päiksest põlenud turistide kehad, et lasta usinatel pisikestel käekestel end kõigist lihaspingetest vabastada. Mõeldud-tehtud! Ka meie otsustasime kohaliku jalamassaaži degusteerida, seda enam, et jalad olid juba esimese päeva seljakotimatkast saati tursunud ja valusad.

Nii siis mööduski meie viimane õhtu Bangkoki vadinast ja värvidest kihavas saginas.

Bangkok. IV päev.

Järjejutt jätkub… (Kõigile kannatamatutele blogi lugejatele väike maiuspala 😉 )

Kuna meie Bangkoki päevad olid pea loetud, kuid paljutki veel nägemata, siis suundusime kella 6.40sele rongile Ayutthayasse (s.t. et tõusta tuli juba kl 5 e. siis 3 täisväärtuslikku unetundi oli siiski selja taga!!!). Oma esimest kohalikku rongikogemust tahtsime vürtsitada võimalikult paljude ekstreemsustega ning seetõttu valisimegi 3nda klassi istmed. Asi polnud aga üldsegi hull: istmed olid pehmed ja kõik oli enam-vähem puhas… nojh, okei aknaid ei olnud tõesti võimalik sulgeda ja euronõuetest oli asi taaskord kaugel (NB! Kohaliku toaleti võludega tutvumise otsustasime peale pikka kaalumist jätta järgmiseks korraks). Ka ei ole meie veel oma eluaja jooksul kohanud seest puitlaudisega kaetud vaguneid.

SDC10167 SDC10177

Mõningase hilinemisega (u tubli kolmveerand tundi) jõudsime siiski 9.10 Tai vanasse, kuid kuulsusrikkasse pealinna – Ayutthayasse.

Ayutthaya kuningriik (tuntud ka kui Siiami kuningriik) eksisteeris aastatel 1351-1767. Ayutthaya linnale (tuntud ka kui Ida Veneetsia) pani aluse kuningas U Thong, kes 1350ndal aastal Lop Burist rõugete eest põgenedes tõi pealinna Lop Burist Ayutthayasse. Ayutthaya oli avatud väliskaubandusele, luues sidemeid isegi Päikesekuningas Louis XIV-ga, kelle saadikud võrdlesid linna suurust ja jõukust tollase Pariisiga. (1700ndaks aastaks oli linn ületanud 1 miljoni elaniku piiri.) Linna hävitasid 1767ndal aastal Birma väed. Tänapäeval kaitstakse muistse linna varemeid Ayutthaya ajaloopargis, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Meie ettekujutus Ayutthayast kui kompaktsest väikest linnast, mis on täis muistseid varemeid, sai veidi kõigutatud. Tegelikult on tegu uue ning tänapäevase Aasia linnaga, mille sisse on erinevad templid ja varemed üksteisest mitmete kilomeetrite kaugusele laiali pillutatud, meenutades veidi Peterburi, kus nõukaaegsete suurte monsterhoonete vahele on pikitud kaunid barokses stiilis kirikud ja paleed. Selleks, et need ajaloomälestised siiski kiirelt ning võimalikult väikese vaevaga üle vaadata, otsustasime kasutada juba vana-tuntud sõiduvahendit: TUK-TUKki. Tuk-tuki mees, kelle me rongijaamast kinni püüdsime… või õigupärast vastupidi, vedas meid ühtede varemete ja Buddha kujude juurest teiste juurde. Hoolimata niigi krõbedast hinnast (700 THB nägu – võrdluseks: 20 THB nägu rongisõidu eest), tuli aga iga templikese juurde sissepääs eraldi lunastada.

SDC10196SDC1019820140910_103441SDC1022620140910_103334SDC10192SDC10205

Kuigi pildil kipub see veidi varju jääma, siis tundub, et kogu asi oli seal muistses linnas väga hästi läbi mõeldud. Templid jt ehitised polnud mitte rajatud lihtsalt mullale ja rohule, vaid kogu maapind oli kaetud kivikattega, mis küll ajahamba puudutusest tänasel päeval veidi mureneb.

SDC10206

Wat Mahathat varemetes vaatasime üle ka kuulsa Buddha, kelle keha on aegade liivas küll kaduma läinud (teise arvamuse kohaselt on keha lihtsalt hiigelpuu alla mattunud), kuid kelle peale on sobivaks sängiks tema ümber kasvanud puu juured.

SDC10220SDC10221

SDC10223

Kuulus Pea nähtud, suundusime Ayutthaya ehk ühte kuulsaimasse paika – Wat Chai Wattanarami.

Viimase lasi ehitada kuningas Prasat Thong oma ema kodulinna mälestuseks ning tähistamaks oma kroonimist. Usutavasti hoiab tempel ka kuulsa Lord Buddha säilmeid.

20140910_110108

Nagu te ilmselt eelmistest postitustest mäletate, siis ei ole Taimaal ohutusnõuetest juttugi – nii ka selle paiga puhul. Taaskord viisid trepid taevastesse kõrgustesse, mille poole Kadri ka ronis, roosade plätude varbaotsad vaevalt kitsaste ning lagunenud treppide astmeid puudutamas. Ja ohh seda üllatust, kui tagasi vaadates Kadri oma selja taga Triinu järgnemas ei näinud, vaid üksnes alt omaette vaheldumisi itsitamas ja hinge kinni pidamas. Kadri meelest oli see alatus oma kõiksuses. Triin aga, lähtudes oma varasematest kogemusest Tai templitreppidega pidas seda lihtsalt kaineks mõistuseks ja enesealalhoiuinstinktiks. Ülesse jõudes, tabas Kadrit aga kummastav vaatepilt: altarile oli asetatud Changi (kohalik õlu) pudel. Mine siis võta kinni, kas keegi oli toonud palaval päeval Buddhale värsket kosutust (Tais on levinud komme jätta jumalatele iga päev altarile süüa) või siis vajavad ainsad jobud (peale Kadri) killertreppidest tõusmiseks veel üht julgustusnapsi.

20140910_11052120140910_11065520140910_11062720140910_110426SDC10214

Peale kolme tundi usinat trepijooksu, istusime taas oma kolmanda klassi vagunisse.

Tagasiteel, hoolimata Triinu ülimalt kurnatud ja tülpinud näost, õnnestus Kadril veenda teda siiski veel õhtu lõpetuseks külastama Jim Thompsoni maja.

Jim Thompson (21.03.1906-26.03.1964(?)) – mees, kellest Kadri oli pidevalt rääkinud ajast, kui otsustasime oma reisil Taid väisata, oli äärmiselt värvika elusaatusega Ameerika ärimees. Alustades oma karjääri 1931. aastal arhitektina, pillutas elu ta II maailmasõja ajal rindejoonele ning 1950-1960ndatel sai temast Tai unustusehõlma vajunud siiditööstuse taaselustaja. Thompson oli ka loetud aastail Bangkoki tuntuima luksushotelli – Oriental Hoteli, üks kaasomanikest. Jim Thompson kadus 1967. aasta esimesel lihavõttepühal Malaisias. Tema kadumist varjutab tume saladuseloor: kelle meelest sõitis ta teelt välja, kelle meelest korraldas ta ise kadumise ning kelle meelest on kadumine seotud tema 1945. aastal Bangkoki OSS-i (Strateegilise teenistuse, mis oli CIA eelkäija), ülemaks asumisega.

20140910_160629SDC10230SDC10231

Jim Thompsoni majamuuseum andis muuseumi mõõdu välja juba tema eluajal: sinna oli kogutud kauneid kunstiteoseid, Hiina ja Tai portselani ning mitmeid ajaloolisi ning müütilisi esemeid, mida kõike on võimatu rahasse ümber hinnata. NB! Kusjuures Thompson avas maja rahvale juba oma elu ajal. Oskusliku arhitektikäega ehitas Thompson oma majadekompleksi mitmetest eri traditsioonilistest Tai majadest, kombineerides meisterlikult Ida Läänega. Tai stiilis majja tõi ta esiku, Lääne mööbli ning toaleti ning dušši.

20140910_160719

20140910_15152020140910_16081520140910_160658

Majas ning aias oli aga ka väga palju Ida uskumustega seotud objekte. Näiteks asub maja kirdenurgas pisike altar, millele ööpäeva jooksul kordagi maja varju ei lange, et hoida eemal kurje vaime.

20140910_160316

Thompsoni magamistoal (seal me kahjuks pildistada ei võinud) oli aga nt kõrge ukselävi, millel giidi sõnul oli mitu funktsiooni: esiteks muuta seinad tugevamaks, teiseks ei jaksa imik nii kõrgest lävest üle ronida ning kolmandaks… Tais usutakse, et kurjad vaimud liiguvad üksnes mööda maad, põranda tasapinnal, seega kui uksel on kõrge lävi, ei pääse kurjad vaimud magamistuppa.

Kolmas avastus oli aga hoopis šokeeriv: giid pajatas, kuidas Thompson lasi Buddha munkadel oma majale ja endale koostada horoskoobi. Viimases öeldi aga, et 61. eluaasta on Hobuse aastail sündinuile eriti ohtlik. (Jim Thompson kadus 61-aastaselt.)

Kadri on samuti hobuse aastal sündinud ning tema sünnipäeva (17. märts) lahutab Jim Thompsoni (21. märts) omast üksnes neli päeva. Seega kujutate ette tema ehmatust. 36,5 aasta pärast kulub väike ettevaatus marjaks ära.

20140910_160939

Maja siseõues, tiigi ääres kokteili rüübates, leidsime, et teenindus on ülimalt meeldiv ja tagasihoidlik, üldse mitte meile harjumuspäraseks saanud Khaosanroadlik. Teenindajad ja giidid olid Tai siidist vormirõivas ning kaunilt sätitud soenguis, naeratades pidevalt ning pakkudes kõiges oma abi.

P.S. Tais pole me veel kordagi õpilasestaatuse või vanuse alusel allahindlust saanud, kuid Jim Thompsoni majas oli alla 26-aastastele noortele pilet tavahinnast 50% soodsam.

Bangkok. III päev.

Oma viimasel, ainult Bangkokile pühendatud päeval otsustasime üle vaadata Phra Borom Maha Ratcha Wangi ehk Kuningliku Suure Palee ja Wat Arun Ratchawararam Ratchawaramahawihani ehk Wat Aruni ehk Koidutempli. Kui veel eile olime arvanud, et Kuldse Mäe kuldset tippu ei ületa miski, siis täna nähtud Kuningliku palee templid pidid meid oma kiiskavas kullasäras ja värvikirevuses pimestama. Õnneks olid justkui varnast võtta päikseprillid.

20140909_140536

SDC10082

Kompleks oli kuningliku pere ametlikuks residentsiks 1782-1925, kompleksi peatempel on koduks kuulsale Smaragd Buddhale (ehkki tegelikult valmistatud hoopis nefriidist). Smaragd Buddha valmistati aastal 43 eKr Indias ning usutavasti on see, nagu rongad Londoni Toweris sealse monarhia püsimise tagatiseks, Tai riigi eksistentsi garandiks. Vaatamata meie järjepidevatele jõupingutustele jäädvustada teile vaatamiseks ka kuulus Smaragd Buddha ise, tabasid meid igal katsel üha uued tagasilöögid: kuna tegu on ikkagi riigi ühe kõige pühama objektiga, siis oli ka valve vastav ja valvuri silmad ka selja taga. Smaragd Buddhat lähemalt inspekteerides tabas meie pilk, aga hoopis ootamatut objekti. Selgus, et olime 22/24 aastat elanud õndsas teadmatuses maailma eri paikade juhtivatest pediküüritrendidest. Arvanud seni petlikult, et neid hirmsad plastikmoodustisi paigaldatakse üksnes sõrmeküüntele, purunes meie maailmapilt täielikult, justkui oleksime kuulnud, et jõuluvana polegi olemas, kui nägime neid võikaid poolemeetrisi oranžilt huugavaid küüniseid meist mööda tatsamas, seinadelt kajamas ebainimlik klõbin, justkui oleks meist möödunud mõni antiikne lindinimene.

20140909_142215SDC10125 SDC10071
SDC10069

SDC10096
SDC10095

SDC10091



SDC10083


SDC10074
SDC10073

20140909_134312

SDC10092

SDC10102

SDC10105

SDC10094


SDC10086
SDC10085

SDC10079 SDC10078 SDC10072

SDC10064

SDC10110

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Astudes palavast kleepuvast ja ülerahvastatud templiõuest kuninganna Sirikiti Kuninglikku Tekstiilimuuseumi, oleksime sisenenud nagu teise galaktikasse. Meid võttis vastu kosutav jahedus ning üllatavalt meeldiv ja tagasihoidlik teenindus. Sealt saime oma esimesed teadmised Tai siidikunsti saladustest ning tagatipuks veel särava naeratusega neiult kaks äärmiselt ilmale vastavat tööriista- lehvikut. Olles näinud USA esileedide rõivakollektsioone Washingtonis, võib julgelt väita, et Tai kuninganna kohalikust siidist valmistatud kleidid ja kostüümid ei jää oma säras ning suursugususes esimestele millegagi alla.

SDC10111

Asusime palee juurest teele teise kuulsa Bangkoki maamärgi, Wat Aruni poole. Võtsime teekonna ette jalgsi. Retk pakkus meile taaskord mitmeid ootamatuid vaatepilte, mille põhjal oleks võimalik vändata terve hooaja „Politsei kroonikat“. Otsides jõe ületamiseks sobilikku kaid, sattusime esmalt kohalikult turule, mis esialgu paistis ühiskäimlana. Letitagustes rentslites valitses hingemattev SDC10163hais, millele pakkusid selgitust kahtlased maas vedelevad pruunitriibulesed ajaleheräbalad. Jõudnud lettide tagant lettide ette märkasime mitmeid kahtlasi äritsejaid, kes olid oma väikestele rättidele laotanud mitmes mõõdus ja disainis käekelli ning telefone, mis ei paistnud just esimeses nooruses olevat. Murdnud läbi kogu selle virr-varri ja jaburduslettide kadalipu leidsime üles ka otsitud laevamehe koos tema uhke käulaga. Ja nii see sõit läbi sopa, prügi ja solgivee võiski alata.

SDC10119

 

 

 

 

 

 

Järgmine peatus: Wat Arun.

Julgelt võime seda nimetada üheks oma lemmikpaigaks Bangkokis. See, 17. sajandil ehitatud tempel, sai taolise nime olles hoone, millele langesid linna esimesed hommikused koidukiired. Enne üleviimist Kuninglikku paleesse oli Wat Arun ka Smaragd Buddha hoidjaks ja kaitsjaks. Koha pühadust kinnitab fakt, et tänase templi kohal seisis pühakoda juba ka muistse Ayutthaya Kuningriigi aegadel. Templi seinu katavad mosaiigina portselanikillud, mis oma mustrites moodustavad otsatuna näiva lillemere.

SDC10135

 

 

 

 

 

 

Olles küll stiililt kardinaalselt erinevad meenub esimesena kuulsa arhitekti Antonio Gaudi Sagrada Familia, mille seinad pole samuti siledad, vaid kaetud lõputute reljeefide ning kujukestega. Templi peaprangil on kolm sümboolset tasandit: alumine ehk Traiphum, mis on pühendatud kogu eksistentsi olemusele, keskmine ehk Tavatimsa, kus kõik soovid saavad rahuldatud, ja ülemine ehk Devaphum, mis viitab kuuele taevale õnne seitsmes olemuses. Eri tasandeid ühendavad hullumeelsed trepid- teekond taevastesse kõrgusesse ei olnud just meelakkumine. Euroopas võiks niivõrd kitsaid ja järske treppe imetleda üksnes kolme meetrise võreaia tagant, inimkarja treppidele valla päästmine ei tuleks kõne allagi. See on aga juba ammu teada, et elementaarsedki ohutusnõuded Tais ei kehti.

SDC10126

SDC10154

 

 

 

 

 

SDC10134

SDC10136

SDC10137

SDC10151

 

Ja lõppu veel väike üllatuslõks treppidelt edukalt laskunuile, et ka neil oleks auväärne võimalus veel vähemalt viimastel astmetel maoli latsakile partsatada.


SDC10157

 

KuumaBangkoki päeva jäi lõpetama mälestus kaunist templist ning jalutuskäik selle piirkonna ainsas suuremas pargis- Sanam Luangis.


PS: Väike maiuspala. Pargis ei ümbritse puid mitte muru, vaid vaip.

SDC10067

Bangkok. II päev. II osa.

Järg.

Stseen 7. Golden Mountain. Kl 14.30.

Olles läbinud tohutu trepirägastiku ning ära vaadanud Golden Mountaini võrratult kuldselt särava tipu, asusime taas otsima oma vana sõpra: tuk-tuki meest. Selle asemel, et lasta meil rahulikult sellesse madalalaelisse imesõiduvahendisse ronida, asus ta meie ees jooksma ja käega viipama, juhatades meid juba järgmisse templikesse. Seal võttis meid lahkelt vastu järjekorras kes teab mitmes vanahärra.

2012-12-26 20.29.37 2012-12-26 20.30.29 2012-12-26 20.31.03 2012-12-26 20.31.52 2012-12-26 20.32.57

2012-12-26 20.30.072012-12-26 20.35.04 2012-12-26 20.38.07 2012-12-26 20.38.34
2012-12-26 20.34.25

2012-12-26 20.40.26

Stseen 8. Väike templike Goulden Mountaini küljel. Kl 15.00.

Jättes mulje lahkest ja abivalmist templi kuraatorist, lasi ta meil end mugavalt põrandale istuma sättida. Seejärel hakkas abivalmis onu pajatama templi ning seal asuva Buddha kuju ajaloost, päevapoliitikast, Tai kaunitest maapiirkondadest ning uuris samal ajal ka meie edasisi reisiplaane. Võitnud meie usalduse, kurtsime talle vahejuhtumist Tourist Office’is. Kui jutustasime talle turismibüroost 16.8, tegi onu ehmunult suured silmad ning üksnes oigas:“ kui kallis, kui kallis…“. Seejärel toodi mängu uus Tourist Office, seekord aga just õpilastele suunatud.

Stseen 9. Tänav. Kl 15.20.

Olles saanud oma vitsad esimese turismibürooga, nõudsime, et tuk-tuki mees viiks meid otse Dusitisse (üks Bangkoki linnaosa). Seepeale hakkas viimane häiritult ning suu virilalt torusse keeratud seletama midagi mingitest kupongidest. Ei möödunud paari minutitki, kui juba lükati meid sisse uue Tourist Office’i ukse vahelt, mis oli „juhtumisi“ sama, millest ennisti lahke templionuga juttu oli. Selleks hetkeks polnud enam kahtlustki, et tegu oli tohutu meisterplaaniga, mis ei väsinud meid üllatamast oma värvikuse ja nüansirikkusega, kuid mis peamine, loo peategelaste küllusega.

Stseen 10. Student Tourist Office. Kl 15.30.

Järgmise büroo hämaras tagatoas võttis meid vastu aastatega karastunud vanaldasevõitu müügimees. Rääkides veidi mõistlikumat juttu ning kasutades oma aastatega kogutud sarmi, kaotasime peaaegu oma valvsuse. Häirekellad pani tööle aga tema poolt kalendrist näidatud ärasõidukuupäevad, mida olime maininud üksnes eelmise büroo valküürnaisele. Seega jätsime lepinguid sõlmimata hüvasti ka selle kangelasega ning siirdusime tagasi tänavale, kus meid ootas juba väga ärritunud ja õnnetu tuk-tuki mees, kes ilmselt oli oma kupongidest meie tõttu ilma jäänud.

Stseen 11. Dusit. Kl 16.00.2012-12-26 22.10.122012-12-26 22.43.24

Hoolimata topelthinnapakkumisest, viskas tuk-tuki mees meid maha paari kilomeetri kaugusel
sihtkohast. Vaatamata sellele, astusime reipal sammul Dusiti pargi poole – ise veel rõõmustades, kuidas me olime meisterskeemi läbi hammustanud ning lasknud tuk-tuki mehel meid 20 bahti eest päev läbi linnas ringi sõidutada.

Stseen 12. Hotell. Kl 18.30.

Jõudes rampväsinuna hotelli, otsustasime siiski veel hotelli basseinis mõõtu võtta. Võttes kindlaks sihiks valmistada Kadri ette surfiõpinguteks, panime paika kindla treeningkava: ära tuli ujuda 20 basseinipikkust. Kadri kurtmise peale juba teisel ringil, teatati, et alla andmine ei tule kõne allagi. Ootamatult oli aga ujutud juba 39 ringi, mille eest kangelast premeeriti veel 10 basseinipikkusega. Triinulegi ootamatult avaldas Kadri 40nda ringi lõpus soovi veel 10 pikkust jahutuseks otsa teha.

Basseinist kurnatuna välja tulles, avastasime, et päike oli juba ammu silmapiiri taha vajunud ning päeval kogetud osavast näitemängust oli saanud üksnes värvikirev õhtuhämarusse hääbuv mälestus…

Bangkok. II päev. I osa.

Stseen 1. Kohvik Greens & Cheese. Kl 9.00.

Nagu ikka, valisime ärkamiseks viimase minuti ning seejärel tormasime ummisjalu veel viimaste unimütside seas hommikusöögile. Kuna me mõlemad vaatasime „The Beachi“ viimati aastate eest, siis tabas meid üllatus, kui me hommikusöögiks mune, peekonit, imemaitsvaid puuvilju nosides ning mitte nii maitsvat kohvi lurpides, järsku seinalt lugesime, et see on filmi üks võtteplatse.

10681669_861996710484633_547316083_n

Stseen 2. Kuninga paleest üle tee. Kl 12.00.

Otsides sobivat võimalust tee ületamiseks, haaras meil järsku käest üks tai vanahärra. Ta väitis end olevat õpetaja kõrval asuvas koolis ning asus usinalt meie kaardile erinevaid Buddha kujusid märkima. Samal ajal rääkis ta, et täna on kuningapoja sünnipäev ning seetõttu on õhtul palees oodata ilutulestikku. Nii muuseas märgiti ära, et sel puhul on ka kohalikus Tourist Office’is välismaalastele suur discount ning seejärel märgiti lahkelt ka see kaardile. Ühtlasi teatas ta, et on ka Buddha ja Government Day ning seetõttu on ka kõik templid külastamiseks tasuta. Peale pikka taikeelsete sõnade ning tuk-tuki meestega kauplemise õpetamist haarati justkui maa alt välja üks tuk-tuki mees, kes pidi meid siis kokku 20 bahti (0.48 eur) eest mööda linna ringi vedama.

2012-12-26 18.58.55 2012-12-26 19.04.59 2012-12-26 19.06.01 2012-12-26 19.08.31 2012-12-26 19.09.22 2012-12-26 19.10.36 2012-12-26 19.12.50 2012-12-26 19.13.09

Stseen 3. Seisva Buddha tempel. Kl 12.20.

Esimene templiskäik möödus ilma vahejuhtumiteta. Tuk-tuki mees näitas meile kätte 45-meetrise Buddha, mida lisaks õnnetoovatele lootose õitele ja viirukivingule, ümbritses lademete viisi kuumast joobnud „kassilaipu“.

Stseen 4. Istuva Buddha tempel. Kl 13.00.

Olles ära vaadanud Buddha tema järgmises põhiasendis (kui me nüüd ei eksi, on neid ühtekokku seitse), haaras meil templi ees käest järgmine vanahärra, kinnitades juba varem kuuldud juttu Buddha ja Government Dayst ning kuningapoja sünnipäevast. Nii muuseas mainiti aga jälle ära Tourist Office (koodnimega 16.8). Kergeusklikult ja midagi paha kahtlustamata suundusimegi tuk-tuki mehega 16.8 poole – pidi see ju olema turistile turvaline ja odavate hindadega valitsuse poolt hallatav kontor.

2012-12-26 19.24.382012-12-26 19.28.33

Stseen 16.8. Tourist Office. Kl 13.30.

Vaevalt jõudsime tuk-tukiga tänava äärde tõmmata, kui juba oli tuk-tuki mees meid osavalt Tourist Office’i uksest sisse lükanud. Seal pandi meid kiirelt istuma ning prillidega tädi asus uurima, mis sorti veidruste virr-varri meile pähe määrida annaks. Vaevalt jõudsime prouale anda kiire ülevaate oma tagasihoidlikest reisiplaanidest, kui ta juba asus muu jutu sees meile tungivalt sisendama, et iseseisvalt need noored preilnad küll seda reisi organiseeritud ei saa. Olles nii sellest kui ka jutust, et kohe-kohe tuleb asuda passe (,mida meil õnneks tol hetkel kaasas polnud), kuhugi saatma, asus ta meile ette söötma ulmeliste hindadega reispakkumisi serveerides need hõrgutavaimate sooduspakkumistena. Nii me siis, segaduses kui kitsed kümne heinakuhja vahel, asusimegi tagasi teele hotelli poole, et sealt veel hommikul safety boxi hoiule antud passid viia uute hinnapakkumiste lootuses turismibüroo „lahke“ perenaise kätte.

Stseen 6. Hotell. Kl 13.45.

Selle asemel, et uisapäisa valvelauast passid pihku haarata, suundusime siiski esialgu toa poole. Olles kiirelt läpakatele valu andnud ja üle vaadanud oma algse info rongipiletite ja hotellide kohta, hakkas meie peas kuju võtma hirmus mõte: me oleme reisibüroovalküüri teravate küüniste haardesse sattunud ning nüüd tuleb veel plähvide välkudes vastassuunas plagama panna. Istunud tuk-tukki, teatasime resoluutselt, et nüüd jätkub sõit küll veel ainult Bangkoki ühe sümboli – Golden Mountaini poole…

 

Jätkub

Stay tuned for the next episode