*Tuk-tuki eri.

P.S. Ei saa mainimata jätta tuk-tuki meeste hulljulgust ning taoliste sõiduvahendite läänelikku „turvalisust“.

Seda kolmerattalist sõiduvahendit (tuntud ka kui auto rickshaw, three-wheeler, Samosa, tempo, tuk-tuk, trishaw, autorick, bajaj, rick, tricycle, mototaxi, baby taxi või lapa; Tais kutsutakse seda ka sam-lor, mis kohalikus keeles tähendab kolmerattalist; nimi tuk-tuk tuleb selle sõiduvahendi popsuva mootori imiteerimisest) hakkas Jaapan, kus selle kasutamine lõpetati 1960ndatel, Taisse sisse tooma juba 1934ndast aastast. Tõeline hitt oli aga 1957ndal aastal turule paisatud Daihatsu Midget. Tänapäeval kasutatakse tuk-tukki enamasti arenguriikides ühe peamise linnasõiduvahendina. Masin ise on kolmerattaline ning omab ees kabiini juhi jaoks (tuntud ka kui auto-wallah). Tagant on tuk-tuk üldiselt avatud ning seda katab, kas tekstiilist või metallist katus. Uuematel mudelitel on üldjuhul rooliratta asemel juhtraud ning surumaagaasil töötav mopeediversioon neljataktilisest sisepõlemismootorist (mis iganes see viimane ka pole 😀 ). Igal juhul on tegu siin mail väga populaarse sõiduvahendiga, millesse annab sisse toppida kogu oma elamise ning kuhja otsa lükata veel oma naise ja seitse last.

NB! Tavaliselt lepitakse sihtkohta saamise hind kokku enne tuk-tukki istumist ning alati tasu kaubelda, et et nt 200 THB-st saaks 100 THB-d ning 100 THB-st 50 THB-d.

Bangkok. IV päev. Jõudes pärast kõiki päeva vintsutusi Ayutthayast tagasi Hua Lamphongi keskjaama, võtab meid peale väga südi tuk-tuki mees. Seda, mis järgnes, ei osanud me oma kõige hirmsamateski õudusunenägudes ette näha. Kohalt võeti kiirelt kaapekaga ja juba see pisike sõiduvahend lendas läbi Bangkoki tänavate nagu Aladdini võluvaip. Kõrvulukustava ja pideva tuututamise-piibutamise saatel sõelus-nõelus ta läbi olematute pilude ühest sõidurajast teise, kohati kasutades sõitmiseks vastassuunavööndit, kust vastu vuras tohutu tipptunni autokolonn. Ütleme nii, et Jim Thompsoni majja jõudes tundsime tohutut kergendust sellest erkroosast tuk-tukist välja ronides, kuna meie üheksast elust oli vähemalt üks alles jäetud.

Üldse on Tai, eriti Bangkoki liiklus midagi seninägematut. Teedel on ühes suunas u 3-4 rida, kuid ometi mahuvad autod sinna ära 5-6 reas. Kuid ka siis jääb piisavalt ruumi, et iga autorea vahele mahuks vähemalt üks rida mopeede (neid on siin palju!), jalgrattaid jms sõiduvahendeid; mõnikord mahub sealt läbi vupsama ka oskuslik tuk-tuki mees. Üldiselt ei peeta paljuks ka vastassuunas sõita, kui oma suunas jääb ridu väheks. Kogu tipptunni liiklus koosnebki herilase pesa meenutavast siginast-saginast, kus iga juht üritab oma sõidukiga kiirelt kuskilt läbi lipsata. Oma sõidust ristmikule antakse märku valju tuututamisega, sest millise lolli jaoks need foorid ikka on. Ja lapsed!!! Pisikesed eelkooliealised lapsed või algklasside juntsud istuvad emade selja taga, kinni hoidmisest pole juttugi, vaid mängivad oma nutitelefonides või järavad hommikust moosipontsikut. Ja ka kiiver on siin mail seni tundmatu ja kodustamatu imeloom.

O sancta simplicitas“ hüüdis Jan Hus oma viimased sõnad, saades tuleroaks. Need sõnad on omal kohal ka tänapäeval. Roninud maha sellest erkroosast tuk-tukist, arvasime, et kõige hullem on nähtud, kuid see naiivsus oli nüüd küll petlik. Järgmine tuk-tuki mees, kes meid Jim Thompsoni majast peale korjas, tundus palju normaalsem ning ka tema sõidustiil oli palju rahulikum. Õnnetus ei lasknud end aga kaua oodata. Vaikselt läbi tipptunni lärmaka kihina vurades käis järsku tugev kolakas. Esimesest ehmatusest toibudes, avastasime, et meile oli tagant sisse sõitnud kollane takso. Takso esitulest jooksid peenelt kootud ämblikuvõrku meenutavad mõrad kapoti poole. Meie tuk-tuki mees oli aga ilmselgelt endast väljas, sest ka tema armas sõiduvahend oli viga saanud. Õnneks küll oli tipptunni aeglane liiklus suurema õnnetuse ära hoidnud, kuid õpetuseks oli see siiski. Sõidu jätkudes ning ühe suure ristmiku juures rohelist tuld oodates, haaras tuk-tuki mees järsku pika puust ridva ja asus seda meie silme all demonstratiivselt pooleks murdma, ise elavalt juurde kommenteerides, et eile sõitis mingi rong ühest naisest üle ja naine läks kaheks tükiks.. ning Bangkoki liikluse kirumine jätkus hotellini…

Kõigest hoolimata võib aga tuk-tukki pidada meie üheks lemmiksõiduvahendiks Bangkokis. Esiteks selle odavuse tõttu, teiseks selle palju põnevama vaatenurga tõttu, mille ta linnale annab, ning kolmandaks: mis on mõnusam kui kuumal suvepäeval juukseid sasiv tuuleke.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s