Bangkok. VI päev.

Hommik. Kl 8.30. Piiks-piiks-piiks. Jälle see ebameeldiv, suisa füüsilist valu põhjustav pinin. Printsiibis peaksime tõusma, et joosta kiirelt üle tänava ning haarata oma Bangkoki viimane hommikusöök. Seda aga ei juhtu. Uni saab meie väsinud kehadest võitu ning me suikume taas magusasse deliiriumilaadsesse unne.

Piiks-piiks-piiks. Seekord on kl 10.00. Selle peale oleme sunnitud siiski tõusma, kuna check-out on D&D INN-is kl 12.00. Möödub mõni hetk ja juba me tormame hullumeelsetena läbi hotelli- ja vannitoa, et haarata kaasa veel viimased kreemipotsikud ja ketsid ning toppida see kirju mass tekstiili jm plastikut enda põhjatutesse kottidesse. (Nagu hiljem selgub, siis Triinu pidžaama on selle hommiku loomulik kadu.)

Administratsioonis oleme punkt kl 12.00 (pärast metsikut galoppi hotelli koridoride keerdkäikudes ja piinlik küll tunnistada, aga oma kompsudega otse koristaja kärusse sissesõitmist). Ning juba me olemegi välja regatud, anname hotelli pagasihoidu oma kohvrid ning suundume üles veel viimast korda katusebasseini nautima ning õhtust rongi ootama.

Bassein võtab meid vastu oma tuntud headuses ning basseini äärde on kogunenud juba paar kena kutti, kelle särasilmad pilguvad meie poole nagu oleks tegu väikse silmakrambiga.

Kl 16.00 võtame veel viimase eine armsaks saanud Greens & Cheese’is ning juba topibki tuk-tuki mees meie kaht metsikult põrsa moodi punniaetud kohvrit, seljakotte, arvuteid ning lõhkemiseni täis ridiküle oma pisikesse sõiduvahendisse. Ja nii see sõit algabki Hua Lamphongi keskjaama poole, et sealt ümber istuda 18.30-sele rongile.

Kl 18.30 vurabki meie rong öisesse pimedusse. Meie eest jooksevad läbi lõputud slummide rägastikud. Kes on see naine, kes rohelises määrdunud kleidis valjuhäälselt karjub ja üritab mingit riisimoodi plönni maha müüa? On tal lapsi? On ta abielus? Või kes on see teismeline tütarlaps, lühikestes rebitud teksades ning mustas nabapluusis, kes nii südikalt poollamaskil auto kapotil oma sõbrannale uusimat klatši edastab? Kes on need inimesed? Mis elusid nad elavad? Suurlinna tuled taamal siramas, läbi selle elu hammasrataste vahele jäänud inimmere kihutades, taban end (Kadri) ühtäkki mõttelt, et selles stseenis on midagi niivõrd romantilist, kauget ja kutsuvat…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s