Bangkok. V päev.

Damnoen Saduak Floating Market e ujuv turg on saanud oma Taikeelse nimetuse terminist „mugav transport“. Kuna turg ise on avatud üksnes 03.00-11.00, pidime ka sel hommikul juba enne kukke ja koitu ärkama. Õnneks olime seekord aga olnud piisavalt ettenägelikud, et bukkida endale sinna paar päeva varem grupireis.

SDC10287SDC10256

Ujuv turg tegutseb osal 1866. aastal kuningas Rama IV poolt rajatud 32 km pikkusel kanalite süsteemil. Turg ise alustas tegevust aga u aastal 1960. Damnoen Saduaki turul on filmitud tuntud James Bondi film „The Man with the Golden Gun“ (1970) ning Nicolas Cage’i film „Bangkok Dangerous“ (2008).

Turule viis meid väike, kuid mugav, mõnusalt jahedaks konditsioneeritud, kuid kergelt bensiini järgi lehkav, minibuss. Bussi kontingendi moodustasid tüüpilised Khao San Roadi kunded, kelle kustunud nägudest oli näha, et nii varastel hommikutundidel tõusmine pole ette nähtud. Nii see pisike bussike siis vuraski turu poole, täidetud ammuli sui lõõskavate turistidega, justkui laatsaretiauto.

Ujuv turg on kindlasti üks Bangkoki (või olles täpsed, selle ümbruskonna) peamisi tõmbenumbreid. Rohekas-pruunil kanaliveel liuglevad ringi sajad ja tuhanded erksavärvilised paadid, täidetud igasugu imeviljade ja –viguritega. Ühest paadist hõikab vanem tumedama nahaga tai vanatädi, kas me ei sooviks ehk punti beebibanaane; taamal teisest paadist ulatab juba teine tädi kuldseid suussulavat küpseid mangosid, rambutane ja mangostane; kolmandast paadist küünitab välja vanaldane härra, kellelt aeg on suust röövinud küll enamiku hambaid (proteesid ei tundu siin mail just eriti levinud kaup olevat), kes lahkelt pakub isetehtud kookosejäätist. See särav, kirju ja kihav pillerkaar ei laiu üksnes kanaliveel, vaid on oma laiad ning kõikehaaravad kombitsad sirutanud välja ka piki kanaliservi. Lihtne on ära eksida nendes lettide rägastikes, kus pakutakse kõike mõeldavat: alustades erksavärvilistest kottidest ja sallidest ning lõpetades keraamika, müstiliste kujukeste, idamaiste vürtside ning puidust voolitud fallostega. Kuna nähtu kirjeldamiseks napib ükskõik millises keeles sõnadest, siis vaadake parem ise, kui imetabane see koht on!!!

SDC10370SDC10356SDC10353SDC10296SDC10289SDC10248SDC10247SDC10237SDC10339SDC10243SDC10244SDC10373SDC10236SDC10337SDC10268SDC10271SDC10277SDC10266

Peale põhjalikke turuuuringuid ning ussimeestega sõbrustamist,

SDC10250SDC10254

nägi meie tuur ette ka sõitu traditsioonilise Ruea Hang Yao ehk pikksaba paadiga. Paadist avanesid maalilised vaated kohalikele majadele ja hüttidele, mis oleksid justkui värvilise lillevaiba sisse mattunud, ning kookose ja banaaniistandustele, mida vürtsitasid nii mõneski kohas üle pea kasvada tahtvad prügikuhilad.

SDC10414SDC10423SDC1041720140911_110905SDC10394SDC10388SDC10400SDC1039620140911_111459SDC10427SDC10418

Sõit tagasi Bangkokki möödus nagu tulekki: laatsaretiauto täis norskavaid patsiente, otsides oma peadele ja küünarnukkidele vähegi stabiilsemat toetuspunkti, et peale poolunise pilgu heitmist ümbritsevale taas anda unest rasketele silmalaugudele voli end sulgeda, transporditi tagasi reisi alguspunkti.

Kuna päev oli taaskord saanud liigagi varase alguse ning bussi „mugavustele“ vaatamata rammestus meie konte murdis, siis otsustasimegi teha väikese uinaku, mille järel suundusime taaskord tuttavasse peomekasse. Kuigi igal nurgal pakutav „Ping Pong Show, Happy Ending“ tundus küll äärmiselt „kutsuv“, otsustasime siiski märksa konventsionaalsema meelelahutuse kasuks ning sisenesime katusebaari, mille seintelt kajas vastu juba live-muusika (muuseas seda ei juhtu siinsetes baarides just liiga tihti). Kokteilid mekitud, Malarone sisse võetud ning kodustega „kiirelt“ Skype disfunktsioneerimise põhjuseid taga aetud, suundusime taas peomöllust rõkkavasse öösse. Seekord ei lasknud aga järgmine atraktsioon end kaua oodata. Juba mitu päeva oli meie tähelepanu püüdnud tohutu plejaad erksavärvilisi lamamistoole, millel lesisid laisalt joobnud ning päevasest päiksest põlenud turistide kehad, et lasta usinatel pisikestel käekestel end kõigist lihaspingetest vabastada. Mõeldud-tehtud! Ka meie otsustasime kohaliku jalamassaaži degusteerida, seda enam, et jalad olid juba esimese päeva seljakotimatkast saati tursunud ja valusad.

Nii siis mööduski meie viimane õhtu Bangkoki vadinast ja värvidest kihavas saginas.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s