Bangkok. IV päev.

Järjejutt jätkub… (Kõigile kannatamatutele blogi lugejatele väike maiuspala 😉 )

Kuna meie Bangkoki päevad olid pea loetud, kuid paljutki veel nägemata, siis suundusime kella 6.40sele rongile Ayutthayasse (s.t. et tõusta tuli juba kl 5 e. siis 3 täisväärtuslikku unetundi oli siiski selja taga!!!). Oma esimest kohalikku rongikogemust tahtsime vürtsitada võimalikult paljude ekstreemsustega ning seetõttu valisimegi 3nda klassi istmed. Asi polnud aga üldsegi hull: istmed olid pehmed ja kõik oli enam-vähem puhas… nojh, okei aknaid ei olnud tõesti võimalik sulgeda ja euronõuetest oli asi taaskord kaugel (NB! Kohaliku toaleti võludega tutvumise otsustasime peale pikka kaalumist jätta järgmiseks korraks). Ka ei ole meie veel oma eluaja jooksul kohanud seest puitlaudisega kaetud vaguneid.

SDC10167 SDC10177

Mõningase hilinemisega (u tubli kolmveerand tundi) jõudsime siiski 9.10 Tai vanasse, kuid kuulsusrikkasse pealinna – Ayutthayasse.

Ayutthaya kuningriik (tuntud ka kui Siiami kuningriik) eksisteeris aastatel 1351-1767. Ayutthaya linnale (tuntud ka kui Ida Veneetsia) pani aluse kuningas U Thong, kes 1350ndal aastal Lop Burist rõugete eest põgenedes tõi pealinna Lop Burist Ayutthayasse. Ayutthaya oli avatud väliskaubandusele, luues sidemeid isegi Päikesekuningas Louis XIV-ga, kelle saadikud võrdlesid linna suurust ja jõukust tollase Pariisiga. (1700ndaks aastaks oli linn ületanud 1 miljoni elaniku piiri.) Linna hävitasid 1767ndal aastal Birma väed. Tänapäeval kaitstakse muistse linna varemeid Ayutthaya ajaloopargis, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Meie ettekujutus Ayutthayast kui kompaktsest väikest linnast, mis on täis muistseid varemeid, sai veidi kõigutatud. Tegelikult on tegu uue ning tänapäevase Aasia linnaga, mille sisse on erinevad templid ja varemed üksteisest mitmete kilomeetrite kaugusele laiali pillutatud, meenutades veidi Peterburi, kus nõukaaegsete suurte monsterhoonete vahele on pikitud kaunid barokses stiilis kirikud ja paleed. Selleks, et need ajaloomälestised siiski kiirelt ning võimalikult väikese vaevaga üle vaadata, otsustasime kasutada juba vana-tuntud sõiduvahendit: TUK-TUKki. Tuk-tuki mees, kelle me rongijaamast kinni püüdsime… või õigupärast vastupidi, vedas meid ühtede varemete ja Buddha kujude juurest teiste juurde. Hoolimata niigi krõbedast hinnast (700 THB nägu – võrdluseks: 20 THB nägu rongisõidu eest), tuli aga iga templikese juurde sissepääs eraldi lunastada.

SDC10196SDC1019820140910_103441SDC1022620140910_103334SDC10192SDC10205

Kuigi pildil kipub see veidi varju jääma, siis tundub, et kogu asi oli seal muistses linnas väga hästi läbi mõeldud. Templid jt ehitised polnud mitte rajatud lihtsalt mullale ja rohule, vaid kogu maapind oli kaetud kivikattega, mis küll ajahamba puudutusest tänasel päeval veidi mureneb.

SDC10206

Wat Mahathat varemetes vaatasime üle ka kuulsa Buddha, kelle keha on aegade liivas küll kaduma läinud (teise arvamuse kohaselt on keha lihtsalt hiigelpuu alla mattunud), kuid kelle peale on sobivaks sängiks tema ümber kasvanud puu juured.

SDC10220SDC10221

SDC10223

Kuulus Pea nähtud, suundusime Ayutthaya ehk ühte kuulsaimasse paika – Wat Chai Wattanarami.

Viimase lasi ehitada kuningas Prasat Thong oma ema kodulinna mälestuseks ning tähistamaks oma kroonimist. Usutavasti hoiab tempel ka kuulsa Lord Buddha säilmeid.

20140910_110108

Nagu te ilmselt eelmistest postitustest mäletate, siis ei ole Taimaal ohutusnõuetest juttugi – nii ka selle paiga puhul. Taaskord viisid trepid taevastesse kõrgustesse, mille poole Kadri ka ronis, roosade plätude varbaotsad vaevalt kitsaste ning lagunenud treppide astmeid puudutamas. Ja ohh seda üllatust, kui tagasi vaadates Kadri oma selja taga Triinu järgnemas ei näinud, vaid üksnes alt omaette vaheldumisi itsitamas ja hinge kinni pidamas. Kadri meelest oli see alatus oma kõiksuses. Triin aga, lähtudes oma varasematest kogemusest Tai templitreppidega pidas seda lihtsalt kaineks mõistuseks ja enesealalhoiuinstinktiks. Ülesse jõudes, tabas Kadrit aga kummastav vaatepilt: altarile oli asetatud Changi (kohalik õlu) pudel. Mine siis võta kinni, kas keegi oli toonud palaval päeval Buddhale värsket kosutust (Tais on levinud komme jätta jumalatele iga päev altarile süüa) või siis vajavad ainsad jobud (peale Kadri) killertreppidest tõusmiseks veel üht julgustusnapsi.

20140910_11052120140910_11065520140910_11062720140910_110426SDC10214

Peale kolme tundi usinat trepijooksu, istusime taas oma kolmanda klassi vagunisse.

Tagasiteel, hoolimata Triinu ülimalt kurnatud ja tülpinud näost, õnnestus Kadril veenda teda siiski veel õhtu lõpetuseks külastama Jim Thompsoni maja.

Jim Thompson (21.03.1906-26.03.1964(?)) – mees, kellest Kadri oli pidevalt rääkinud ajast, kui otsustasime oma reisil Taid väisata, oli äärmiselt värvika elusaatusega Ameerika ärimees. Alustades oma karjääri 1931. aastal arhitektina, pillutas elu ta II maailmasõja ajal rindejoonele ning 1950-1960ndatel sai temast Tai unustusehõlma vajunud siiditööstuse taaselustaja. Thompson oli ka loetud aastail Bangkoki tuntuima luksushotelli – Oriental Hoteli, üks kaasomanikest. Jim Thompson kadus 1967. aasta esimesel lihavõttepühal Malaisias. Tema kadumist varjutab tume saladuseloor: kelle meelest sõitis ta teelt välja, kelle meelest korraldas ta ise kadumise ning kelle meelest on kadumine seotud tema 1945. aastal Bangkoki OSS-i (Strateegilise teenistuse, mis oli CIA eelkäija), ülemaks asumisega.

20140910_160629SDC10230SDC10231

Jim Thompsoni majamuuseum andis muuseumi mõõdu välja juba tema eluajal: sinna oli kogutud kauneid kunstiteoseid, Hiina ja Tai portselani ning mitmeid ajaloolisi ning müütilisi esemeid, mida kõike on võimatu rahasse ümber hinnata. NB! Kusjuures Thompson avas maja rahvale juba oma elu ajal. Oskusliku arhitektikäega ehitas Thompson oma majadekompleksi mitmetest eri traditsioonilistest Tai majadest, kombineerides meisterlikult Ida Läänega. Tai stiilis majja tõi ta esiku, Lääne mööbli ning toaleti ning dušši.

20140910_160719

20140910_15152020140910_16081520140910_160658

Majas ning aias oli aga ka väga palju Ida uskumustega seotud objekte. Näiteks asub maja kirdenurgas pisike altar, millele ööpäeva jooksul kordagi maja varju ei lange, et hoida eemal kurje vaime.

20140910_160316

Thompsoni magamistoal (seal me kahjuks pildistada ei võinud) oli aga nt kõrge ukselävi, millel giidi sõnul oli mitu funktsiooni: esiteks muuta seinad tugevamaks, teiseks ei jaksa imik nii kõrgest lävest üle ronida ning kolmandaks… Tais usutakse, et kurjad vaimud liiguvad üksnes mööda maad, põranda tasapinnal, seega kui uksel on kõrge lävi, ei pääse kurjad vaimud magamistuppa.

Kolmas avastus oli aga hoopis šokeeriv: giid pajatas, kuidas Thompson lasi Buddha munkadel oma majale ja endale koostada horoskoobi. Viimases öeldi aga, et 61. eluaasta on Hobuse aastail sündinuile eriti ohtlik. (Jim Thompson kadus 61-aastaselt.)

Kadri on samuti hobuse aastal sündinud ning tema sünnipäeva (17. märts) lahutab Jim Thompsoni (21. märts) omast üksnes neli päeva. Seega kujutate ette tema ehmatust. 36,5 aasta pärast kulub väike ettevaatus marjaks ära.

20140910_160939

Maja siseõues, tiigi ääres kokteili rüübates, leidsime, et teenindus on ülimalt meeldiv ja tagasihoidlik, üldse mitte meile harjumuspäraseks saanud Khaosanroadlik. Teenindajad ja giidid olid Tai siidist vormirõivas ning kaunilt sätitud soenguis, naeratades pidevalt ning pakkudes kõiges oma abi.

P.S. Tais pole me veel kordagi õpilasestaatuse või vanuse alusel allahindlust saanud, kuid Jim Thompsoni majas oli alla 26-aastastele noortele pilet tavahinnast 50% soodsam.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s