Bangkok. III päev.

Oma viimasel, ainult Bangkokile pühendatud päeval otsustasime üle vaadata Phra Borom Maha Ratcha Wangi ehk Kuningliku Suure Palee ja Wat Arun Ratchawararam Ratchawaramahawihani ehk Wat Aruni ehk Koidutempli. Kui veel eile olime arvanud, et Kuldse Mäe kuldset tippu ei ületa miski, siis täna nähtud Kuningliku palee templid pidid meid oma kiiskavas kullasäras ja värvikirevuses pimestama. Õnneks olid justkui varnast võtta päikseprillid.

20140909_140536

SDC10082

Kompleks oli kuningliku pere ametlikuks residentsiks 1782-1925, kompleksi peatempel on koduks kuulsale Smaragd Buddhale (ehkki tegelikult valmistatud hoopis nefriidist). Smaragd Buddha valmistati aastal 43 eKr Indias ning usutavasti on see, nagu rongad Londoni Toweris sealse monarhia püsimise tagatiseks, Tai riigi eksistentsi garandiks. Vaatamata meie järjepidevatele jõupingutustele jäädvustada teile vaatamiseks ka kuulus Smaragd Buddha ise, tabasid meid igal katsel üha uued tagasilöögid: kuna tegu on ikkagi riigi ühe kõige pühama objektiga, siis oli ka valve vastav ja valvuri silmad ka selja taga. Smaragd Buddhat lähemalt inspekteerides tabas meie pilk, aga hoopis ootamatut objekti. Selgus, et olime 22/24 aastat elanud õndsas teadmatuses maailma eri paikade juhtivatest pediküüritrendidest. Arvanud seni petlikult, et neid hirmsad plastikmoodustisi paigaldatakse üksnes sõrmeküüntele, purunes meie maailmapilt täielikult, justkui oleksime kuulnud, et jõuluvana polegi olemas, kui nägime neid võikaid poolemeetrisi oranžilt huugavaid küüniseid meist mööda tatsamas, seinadelt kajamas ebainimlik klõbin, justkui oleks meist möödunud mõni antiikne lindinimene.

20140909_142215SDC10125 SDC10071
SDC10069

SDC10096
SDC10095

SDC10091



SDC10083


SDC10074
SDC10073

20140909_134312

SDC10092

SDC10102

SDC10105

SDC10094


SDC10086
SDC10085

SDC10079 SDC10078 SDC10072

SDC10064

SDC10110

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Astudes palavast kleepuvast ja ülerahvastatud templiõuest kuninganna Sirikiti Kuninglikku Tekstiilimuuseumi, oleksime sisenenud nagu teise galaktikasse. Meid võttis vastu kosutav jahedus ning üllatavalt meeldiv ja tagasihoidlik teenindus. Sealt saime oma esimesed teadmised Tai siidikunsti saladustest ning tagatipuks veel särava naeratusega neiult kaks äärmiselt ilmale vastavat tööriista- lehvikut. Olles näinud USA esileedide rõivakollektsioone Washingtonis, võib julgelt väita, et Tai kuninganna kohalikust siidist valmistatud kleidid ja kostüümid ei jää oma säras ning suursugususes esimestele millegagi alla.

SDC10111

Asusime palee juurest teele teise kuulsa Bangkoki maamärgi, Wat Aruni poole. Võtsime teekonna ette jalgsi. Retk pakkus meile taaskord mitmeid ootamatuid vaatepilte, mille põhjal oleks võimalik vändata terve hooaja „Politsei kroonikat“. Otsides jõe ületamiseks sobilikku kaid, sattusime esmalt kohalikult turule, mis esialgu paistis ühiskäimlana. Letitagustes rentslites valitses hingemattev SDC10163hais, millele pakkusid selgitust kahtlased maas vedelevad pruunitriibulesed ajaleheräbalad. Jõudnud lettide tagant lettide ette märkasime mitmeid kahtlasi äritsejaid, kes olid oma väikestele rättidele laotanud mitmes mõõdus ja disainis käekelli ning telefone, mis ei paistnud just esimeses nooruses olevat. Murdnud läbi kogu selle virr-varri ja jaburduslettide kadalipu leidsime üles ka otsitud laevamehe koos tema uhke käulaga. Ja nii see sõit läbi sopa, prügi ja solgivee võiski alata.

SDC10119

 

 

 

 

 

 

Järgmine peatus: Wat Arun.

Julgelt võime seda nimetada üheks oma lemmikpaigaks Bangkokis. See, 17. sajandil ehitatud tempel, sai taolise nime olles hoone, millele langesid linna esimesed hommikused koidukiired. Enne üleviimist Kuninglikku paleesse oli Wat Arun ka Smaragd Buddha hoidjaks ja kaitsjaks. Koha pühadust kinnitab fakt, et tänase templi kohal seisis pühakoda juba ka muistse Ayutthaya Kuningriigi aegadel. Templi seinu katavad mosaiigina portselanikillud, mis oma mustrites moodustavad otsatuna näiva lillemere.

SDC10135

 

 

 

 

 

 

Olles küll stiililt kardinaalselt erinevad meenub esimesena kuulsa arhitekti Antonio Gaudi Sagrada Familia, mille seinad pole samuti siledad, vaid kaetud lõputute reljeefide ning kujukestega. Templi peaprangil on kolm sümboolset tasandit: alumine ehk Traiphum, mis on pühendatud kogu eksistentsi olemusele, keskmine ehk Tavatimsa, kus kõik soovid saavad rahuldatud, ja ülemine ehk Devaphum, mis viitab kuuele taevale õnne seitsmes olemuses. Eri tasandeid ühendavad hullumeelsed trepid- teekond taevastesse kõrgusesse ei olnud just meelakkumine. Euroopas võiks niivõrd kitsaid ja järske treppe imetleda üksnes kolme meetrise võreaia tagant, inimkarja treppidele valla päästmine ei tuleks kõne allagi. See on aga juba ammu teada, et elementaarsedki ohutusnõuded Tais ei kehti.

SDC10126

SDC10154

 

 

 

 

 

SDC10134

SDC10136

SDC10137

SDC10151

 

Ja lõppu veel väike üllatuslõks treppidelt edukalt laskunuile, et ka neil oleks auväärne võimalus veel vähemalt viimastel astmetel maoli latsakile partsatada.


SDC10157

 

KuumaBangkoki päeva jäi lõpetama mälestus kaunist templist ning jalutuskäik selle piirkonna ainsas suuremas pargis- Sanam Luangis.


PS: Väike maiuspala. Pargis ei ümbritse puid mitte muru, vaid vaip.

SDC10067

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s